Okei, miks mitte. Samuti kumab tekstidest läbi soov muutuda (vähemalt ajutiselt) millekski või kellekski teiseks. Omamoodi on shows ühendatud nii traditsiooniline kui ka uuenduslik. Sa oskad enam-vähem ette aimata, mida teosest saad.

"Muslim oli puu otsas kui pauk käis." puhul oli piir vaid taevas. Kunst on ilu. Kunst ühendab inimesi, kunst teeb kõik ilusaks. Pole vahet, et teater. Tänu sellele saab aga panna rõhku kõigele muule, mis teeb värskest asjast päriselt suure, silmapaistva ja erilise kunstiteose. Ega ikka hambad ristis, nulla dies sine linea, ilu ja rõõmu ei tee.

Kokku on toodud nii üldinimlik, meid kõiki ühendav kui ka isiklik, nii traditsioonid kui ka uuendused, nii valgus kui kogu oleva alus kui ka sellele vastanduv pimedus. Kõik on paigas, süsteem töötab, perpetuum mobile. Kunst, mis vaimustab ja lummab, aga peksab sind samal ajal nuiaga ja näitab, millised silmakirjalikud tõprad me kõik oleme. Muslim oli puu otsas kui pauk käis. on huvitav ja uus. Muslim oli puu otsas kui pauk käis. teos on oma publiku teenistuses, publik on teose teenistuses.

Kui pidada hea mõõdupuuks seda, kui ehedalt on elu paberile pandud, siis "Muslim oli puu otsas kui pauk käis." on hea eeskuju, kuna väljendusviis on abstraktsem ja tuimem. Kui markeerid ära need paar vajalikku võtmemomenti, mis tegijate jaoks ilmeksimatult vajalikud, hakkab see lugu otsekui iseenesest tööle. Esitajad loovad mõttelise silla sürreaalse ja taandatud jõuliste visuaalsete kujundite tasandile. Need tehnikad ega meetodid pole mingi kosmos, lihtsalt vallatakse klassikalisi, ammuilma sisse töötatud mudeleid hästi. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Lõpetuseks - Töö selgitab, et elus ei ole vaja kõike liiga tõsiselt võtta ega maksa unustada ka mängurõõmu.