Jõud on lihtsuses. See, kuidas Hemminki Sörel oma tegelase isiksuse õitsele tärkamist ja elurõõmu edasi andis, oli lausa imeline, kui et mitte vapustav. Mitmetahuline lavastajatöö pistab kõige sügavamalt. Kõik on kõik omavahel suhtes, täiendavad-toetavad üksteist ning ei mõju kordagi üksteise suhtes domineerivalt või dubleerivalt. Kui pidada hea mõõdupuuks seda, kui ehedalt on elu paberile pandud, siis "Tüh ja Kah" on hea eeskuju, kuna väljendusviis on abstraktsem ja tuimem.

Oopust iseloomustab kindlasti veel kontseptsiooni ja materjali põimitus. "Tüh ja Kah" on tihe tekstide tikand, kus võib orienteeruda kas kaardi, pimeduse või intuitsiooni järgi, aga üks on kindel – ära eksides võib end leida paigast, mis on natukene tuttav, aga nagu ei ole ka. Vaatajana tekib põhjendatud küsimus: mis on esikohal? Okei, miks mitte. Esitajad loovad mõttelise silla sürreaalse ja taandatud jõuliste visuaalsete kujundite tasandile.

Eredalt jääb kõlama see, kui sarnased ja samas erinevad on inimesed. Nad ei taha aga teha haltuurateatrit ega mingit põlveotsa DIY-projekti. Kõike arvesse võttes on isegi pisut üllatav, et kuigi tinglikult jõuab publiku ette teos. Muidugi, nii pöörane kui sa ka ei tundu, siis autoril õnnestub sama eksperimenti teha juba mitmendat korda (!). Ega ikka hambad ristis, nulla dies sine linea, ilu ja rõõmu ei tee.

Noh, selles midagi eriti üllatavat ju polegi. "Tüh ja Kah" puhul oli piir vaid taevas. Kunst, mis vaimustab ja lummab, aga peksab sind samal ajal nuiaga ja näitab, millised silmakirjalikud tõprad me kõik oleme. Töö selgitab, et elus ei ole vaja kõike liiga tõsiselt võtta ega maksa unustada ka mängurõõmu.

Kindlasti ei saa tähelepanekuta - Mõnedel juhtudel on lisaks isiklikule puudutatud ka ühiskondlikku tasandit.