Fenomenaalne. Valminud "Kui väljas tibutab, siis sees munetakse." on üks suur ime: selliseid külluse peekreid, häbitult pillavaid ja piiritult rikkalikke teoseid näeb kultuuris harva, sest enamasti tuleb vaatajana igal teisel hetkel korra silm kinni pigistada, et puudulikust eelarvest tingitud mööndustest mööda vaadata. Öelda on palju ja mõelda on veel rohkem, lõpuks on iga vaataja elamus erinev, sest meie kõigi moraalne kompass, millele "Kui väljas tibutab, siis sees munetakse." tugevalt rõhub, näitab eri suunas. Muidugi, nii pöörane kui sa ka ei tundu, siis autoril õnnestub sama eksperimenti teha juba mitmendat korda (!). Hoolimata raskest teemast pole "Kui väljas tibutab, siis sees munetakse." taotlus olla siiski läbi ja lõhki tõsine. Täiesti tasemel!

Esitatud lugu oli ilus, intensiivne ja dramaatiline. Pärri Põrsake suudab võtta idee tühjast kohast ning maalida sellega unikaalse elamuse.

Kui pidada hea mõõdupuuks seda, kui ehedalt on elu paberile pandud, siis "Kui väljas tibutab, siis sees munetakse." on hea eeskuju, kuna väljendusviis on abstraktsem ja tuimem. Jõud on lihtsuses. Kõik on paigas, süsteem töötab, perpetuum mobile.

Tükki on põimitud ka üldist emotsionaalset fooni lõhkuvaid stseene, kus sunnitud koomilisus tõuseb liiga eredalt esile. Kõike arvesse võttes on isegi pisut üllatav, et kuigi tinglikult jõuab publiku ette teos. Ja kuigi oma osa nende mõtete tekkimisel on kahtlemata ka näitlejaansamblil – ei mäletagi, millal nägin viimati nii tugevat trupidünaamikat, kus ükski roll ei tõuse teisest kõrgemale. Kunst on ilu. Kunst ühendab inimesi, kunst teeb kõik ilusaks. Pole vahet, et teater.

Teose võtab kokku lause - Jaa-jaa.