Muidugi, nii pöörane kui sa ka ei tundu, siis autoril õnnestub sama eksperimenti teha juba mitmendat korda (!). "Sai perenaise viil" pakub õndsat vana aega, kus kõik inimesed olid head. Noh, selles midagi eriti üllatavat ju polegi. Ja kuigi oma osa nende mõtete tekkimisel on kahtlemata ka näitlejaansamblil – ei mäletagi, millal nägin viimati nii tugevat trupidünaamikat, kus ükski roll ei tõuse teisest kõrgemale.

Nopime siit-sealt kokku Eesti tipptegijad? Kindlasti muutis kogu kogemuse emotsionaalsemaks ka väike publik. Ega ikka hambad ristis, nulla dies sine linea, ilu ja rõõmu ei tee. Jaa-jaa.

Selle arvustuse avalaused on need mõttekillud. "Sai perenaise viil" jätab vaatajale ruumi. Kui pidada hea mõõdupuuks seda, kui ehedalt on elu paberile pandud, siis "Sai perenaise viil" on hea eeskuju, kuna väljendusviis on abstraktsem ja tuimem. Täiesti tasemel!

Need tehnikad ega meetodid pole mingi kosmos, lihtsalt vallatakse klassikalisi, ammuilma sisse töötatud mudeleid hästi. Mõtteid ei mängita meile kätte, vaid lavastus jätab meile ruumi või siis sunnib passiivagressiivselt nende peale ise tulema. Ja me ei taha neid mõtteid mõelda, ei! Aga nende kolme tunni jooksul ei ole meil sellest paraku pääsu. Tükki on põimitud ka üldist emotsionaalset fooni lõhkuvaid stseene, kus sunnitud koomilisus tõuseb liiga eredalt esile. Tahaks ju öelda suuri sõnu, et see on uus tase, aga siin ei ole küsimus tegelikult moodsuses ega uudsuses. "Sai perenaise viil" ei paku meile mugavaid vastuseid, vaid pigem lükkab nimme vaatajat vastikute, värdjalike ja talumatult ebamugavate mõtete suunas.

Kokkuvõtteks võib öelda - Pärast etenduse nägemist kummitasid mind erinevad tunded, mida hiljem oli üsna keeruline paberile panna.